Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Koolipreili, noor õpetajanna, laskis nad sisse, näidates käega õpilaste hulka. Arno isa vabandas hilijäämise pärast, ja kui õpetajanna liigutas mõistvalt pead, läks ta ära. Arno istus viimases pingis Tõnissoni kõrvale.

Tõnisson nihkus veidi edasi ja sosistas midagi Arno kõrva sisse. Arno tõusis püsti ja läks klassi ette, vaatas, kus olid raamatud ja vihud, ja läks tagasi oma kohale. Nüüd kükitas ta pingile ja hakkas seljakotist raamatuid välja võtma. Mõni kukkus maha, paisates laia kära üle klassi. Koolipreili kõndis Arno pingi juurde ja ütles midagi. Arno vaatas üles ja punastas kõrvuni, sest koolipreilil olid nii suured ja sügavad silmad.

Arno oli pikka kasvu ja sale poiss. Tal olid natuke harali hambad ja tedretähnid näol. Nüüd oli ta täitsa punane, sest koolipreili vaatas talle silma ja küsis, kas ta on mõne Lutsu poeg. Arno noogutas jaatavalt, ja koolipreili ütles, et ta tunneb Arno isa hästi. Siis läks ta klassi ette ja jätkas tundi.